viimane nädal Keenias:( ..aga mitte Aafrikas:)

Ja ongi käes viimane nädal Keenias. Imeline aeg, kõikide oma heade ja veadega, mida jään igatsema ja igavesti mäletama! Kohtume veel viimaste naistegruppidega ja laupäeval peame kõikide projektis osalenud naistega suure peo maha-tantsime,laulame, teeme süüa ja jätame hüvasti. Mina Ja Kaya tegime hiv nakatunutele infolehe, kus  ühel pool on  toidupüramiid ja teisel pool vajalikud vitamiinid koos sellega, millisest toidust neid saab. Lisaks korraldame suure loterii, kus iga pilet küll ei võida (sest naisi on gruppides kokku liiga palju), aga auhindu on ikkagi kuhjaga. Jagame ära oma riided ja muud asjad, mida reisimiseks enam ei vaja, aga mis ikkagi on kasutuskõlblikud. Ajalehed-ajakirjad, raamatud, jalanõud, rätikud jne. Lisaks tõid teised eestlased, kes meil hetkel külas on kalendreid ja kuhjaga Navitrolla armsaid postkaarte.

Osad naised on olnud vinged, teised veel vingemad, osad armsad ja toredad, osad julmalt otsekohesed-küsides otse, et kui palju raha me neile anname ja kuidas me neid nüüd toetame..

Kuidagi kurb on mõelda, et ükskõik mis ma hetkel veel siin olles teen on viimane..aga mine hullu tea, võib-olla avastan ennast ükskord tulevikus uuesti Keeniast!

Naistegrupp

 Ja teine veel. Kokku oli meil gruppe 25.

 Kui me mandazisi küpsetasime:)

 Maailma parim Keenia tee! must tee pruuni suhkru ja rohke piimaga! Nämm!

Emmanueliga on hetkel kõik hästi-mis tähendab, et tal ei valu ja ta isegi naeratab, aga vastust sellele, kas ta ka normaalse poisi kombel nokust pissima hakkab veel ei ole. Reedel sõidab ta uuesti Eldoreti haiglasse, et doktor Mugalo saaks kateetri ära vahetada ja olukorda hinnata. Hetkel on tal kaks kateetrit, üks on endiselt kõhus ja teine peenises. Käisime Kayaga nende kodus, et oma silmaga näha, kuidas on nende elutingimused ja välistada, et nad ei ole meile valetanud, et oma maa maha müüsid,et esimest operatsiooni teha. Ei ole. Neil tõesti ei ole midagi. Ema ja isa töötavad mõlemad teiste inimeste põldudel, et kuidagi ära elada, peres on peale Emmanueli veel 5 last. Otsustasime, et anname oma kana ja tema viis poega neile. Meie korteri omanik Jacob on loomaarst ja tema aitab meil perele selgeks teha, kuidas kanade eest hoolitseda ja nendega raha teenida. Sest välistatud ei ole, kui me neile täna kana anname, siis nad sellest homme kanasuppi või ugalit kanaga ei tee! Täna hommikul kell 9 käisime turul, kus müüakse kitsi ja ostsime neile kaks kitse, et nad kitsepiima saaksid. Ja kitsede nimeks said Annmari ja KayaJ Taaskord aitas Jacob kindlaks teha, et kitsed on ikka elujõulised ja diil on aus. Kitsed süles kimasime mootorrattaga koju, kust Emmanueli isa kitsed enda juurde viis.

Ja veel pilte Emmanuelist sest ta on lihtsalt nii armas ja ilus!

Ostsime talle teie kingitud raha eest jalgpalli ja pumba!

 

Hetkel on minu kontol teie annetatud rahast alles 575,07 eurot. Osa sellest summast kulub ravimite ja kateetri vahetuse, transpordi ja arsti peale. Täpset summat ma hetkel öelda ei oska. Ja nagu varasemalt näha on olnud, siis ma parem ei hakka siin midagi pakkuma ka...võin väga mööda panna! Mina ja Kaya lahkume Keeniast pühapäeval (projekt ja viisa saavad läbi), aga õnneks jõudis Shiandasse Janika Tamm (tüdruk, kes meie projekti idee GLEN organisatsioonile välja pakkus ja raamatu "Minu Keenia" autor) koos kolme eestlasega. Patric ja Pille, kes võitsid selle reisi ja uudistavad Keenias ringi 10 päeva, lähevad tagasi Eestisse pühapäeval, Jaanika koos Alariga jääb siia pikemaks. Kuna ma ei taha teie kingitud raha niisama kuskile ära loopida, lihtsalt sellepärast, et pean nüüd ära minema, siis loodan, et jääme ikka sõpradeks kui ütlen, et jätan alles jäänud annetused Jaanika kätte. Temaga suhtlen edasi meili teel ja kui ta leiab, et on keegi, keda saab aidata, siis teeb seda. (Siin on liiga palju lapsi, kes abi vajavad. Kõiki aidata ei saa, aga üks viie aastane poiss vajab näiteks ainult silmaoperatsiooni, et jälle normaalselt näha . Minu kolmest kuust siin jäi väheks, et kedagi uut veel ette võtta.) Või kui keegi teist on kindlasti selle vastu ja tahab, et tema annetatud raha kindlasti Emmanuelile läheks, siis palun kirjutage mulle meili peale eespaevannmari@gmail.com. Kui teil on mingi kindel mõte või idee, mida te talle selle summa eest osta tahaksite, siis võite selle ka kirja panna. Ja kindlasti informeerin teid, kuhu ja kuidas ülejäänud raha läks.

Ja nüüd tehke endale suur aplaus ja Aitäh korda sada: Kairi Nõulik, Ave Leenurm, Amarik Mirkko, Kaidi Kalamees, Käo Sander, Andres Ojasu, Signe Tomker, Liis Hinsberg, Maari Hinsberg, Gerda Sülla, Kristina Orion, Kullar Keskküla, Angela Maisla, Henry Maisla, Joanna Võido, Berit Vogt, Olga Volõnkina, Diana Kikas, Reet Maimre, Mihhailov Tiina, Linda Viksi, anonüümne, Liis Pärnapuu, Katariine Orav, Kaisa Linno, Karmen Jaeski, Siret Tilk, Tõnis Tootsen, Terje Zeiger, Mari Tuisk, Kristel Saar, Kauko Kalevi Väisanen, Liisa Lumiste, Kadi Lepik, Ragnar Rostok, Einar Klaas, Mai Jürine, Jane Palm, Annely Sibul, Gätlin Tanni, Rauno Laiv, Kristy Aidla, Triinu Eplik, Kristiina Gjardman, Yvonne Lagle, Raido Reinsalu, Maria Smith, Martin Eek, Liine Jänes, Helen Hendrikson, Toomas Kalm, Ester Piirsalu, Svetlana Levtšenko, Liina Kaev, Lehtmets Mart, Sigrit Kõiv, Alar Kivi, Chris Kiidemaa, Anett Schneider, Johan Kullerkup, Marelle Mangus, Reela Nigul, Monika Lajal, Sander Siim Vaher, Anne Pindis, Sander Lahesand, Marili Niidumaa, Minna Kilumets, Krista Jõgela, Andero Hain, Maarja Voolaid, Indrek Ups, Kaisa Heero, Henri Riive, Hanna-Maria Jaeski, Anne Lilienthal, Teresa Põldnurk, Keidy Treier, Janne Arst, Kristjan Jung, Maari Soekov, Maarja Möls, Kadi Altson, Kaisa Karro, Tiina Eespäev, Sigrid Savi, Riho Marja, Liis Teesaar, Hanna Triin Sipos, Silvia Saukas, Kaarel Raidam, Laura Sobolov, Kelly Liivik, Maris Uusna, Liia Pjatakova, Birgit Schmidt, Irene Tambek, Janeli Kurm, Kris Brit Kask, Brait Pilvik, Kadi Kermon, Jekaterina Tiisler, Risto Merisalu, Birgit Kulli, Herki Raudsepp, Laura-Johanna Lõhmus, Kristel Jänes, Gaily Püss, Mihkel Männik, Kadri Koop, Triinu Kinkar, Kait Karu, Lauri Saarekivi, Max Mõttus, Stina Mitt, Helen Ainelo, Tiina Mare Hiob, Jüri Kaspar Hiob, Ottokar Tilk, Himanen Jouni Juhani, Rika Kiik, Hanna-Elisabeth Hoolmann, Darja Vassiljeva, Kristjan Pukk, Heidy Helde, Liisa Sütt, Heidi Muulmann.  

Ja Kaya tuttavad: Viola Buggle, Sebastian Bonfert, Thomas Schwarze, Felix und Hille Watermann, Imke Verbag, Nancy Timm, Uwe Manthei, Anna und Eduard Schaffhauser, Marleen Hothan, Mathias Ullmann, Christoph Hoffmann, Sarah Marohn, Eline van Breukelen, David Colvin, Annika Wehling, Julia Pape, Katrice  Fabian, Dr.med, Joachim Pape und Andrea Sarges Pape, Marek Bogdan, Laura Kamphues, Emilie Ollion, Dennis Michels, Henning Kirst, Anja Schulz.

Nagu juba ütlesin, siis minu HIV/AIDSi ennetus ja stigmatsiooniga seotud projekt saab läbi selle nädala lõpus. Jõuludeks lendan Lõuna-Aafrikast Londonisse, aga selleni on veel palju palju aega. Kuna võtan nüüd jalge alla väikese reisi jõuda Keeniast Lõuna-Aafrikasse, siis edaspidi kirjutan siin samas blogis sellest, mida näen ja teen oma reisil. Aitäh, et olite minuga Keenias! Aga tulge kindlasti ka ise, et olla iseendaga Keenias! 

Tagasi Eldoreti haiglas

Eile, 3 oktoober sai lõpuks see kaua oodatud röntgen tehtud!Juhuuu :)

Aga ikka väikese närvikõdiga, nagu juba tavaks saanud. Alustuseks ütles sekretär meile, et radioloog ei saa nii väikest poissi pildistada, et mingu me teise haiglasse. Palusime ise arstiga rääkida ja ta oli ilma pikema jututa nõus. Kui me eelmine kord Eldoretis käisime, siis uurisime röntgeni hinda ja meile öeldi, et see on 900 KSH (9 eurot), nüüd nimetas radioloog kordades suurema summa- 14000 KSH! (140 eurot). Seletasime siis Kayaga rahulikult, et meil ei ole nii palju raha ja veel juttu juurde ja oplaa, saime hinna 7000 KSH peale. Röntgen sai tehtud, aga kuna meie arstil Dr. Mugalol oli operatsioon, pidime ikkagi terve päeva haiglas ootama, et teda näha ja operatsiooni osas aru pidada.

 Ja nüüd siis raha juurde. Meie esimene naiivne mõte, et saame umbes 200 euroga ilusasti hakkama oli natukene liiga rumal. Eriti kui tahta, et enne meie Keeniast lahkumist (mis on juba 28 oktoober)poiss ka terveks saaks. Arvutasime Teie kallid annetused kokku ja minu arvele on laekunud 1175,02 eurot ja Kaya arvele 643,0 eurot, mis teeb kokku 1818, 02 eurot!!!Ma ei taha siin nõrgana näida, aga kui ma teie annetusi internetipangas kokku lugesin, siis tulid mul interneti kohvikus pisarad silma, uskumatult

palju häid inimesi on olemas!Aitäh korda sada!

Palusime Dr. Mugalolt, kas ta oskab öelda ligikaudse operatsiooni hinna ja kuigi tema oma töö eest raha ei küsi, sest ta tahab ka meid aidata,siis on summa suur. Minu küsimise peale, kas 50 000 KSH (500 eurot) on

piisav, raputas arst pead ja ütles, et rohkem.. Teise pakkumise 100 000 KSH( 1000 eurot) peale ütles ta, et umbes nii, aga isegi rohkem. Anesteesia maksab palju ja operatsioon võib kesta pikalt, arsti sõnul isegi terve päeva, pluss operatsioonist taastumispäevad ja ravimid haiglas. Operatsioon võib kesta kaua, kuna röntgen pildilt on näha, et kusiti on kahest kohast kahjustatud. 

Aga jõudsime ühiselt arusaamisele, et nüüd ei ole enam midagi muud teha, kui meie üritame veel annetusi koguda ja doktor annab endast operatsioonil parima. Seega, kes te seda loete ja olete juba oma panuse teinud..ehk on teil veel mõni hea sõber, kes tahaks või saaks aidata? Tunnen ennast väga ebamugavalt, et rahast uuesti kirjutama pean, sest te olete juba niigi palju aidanud, aga mul ei ole teist valikut.. Kuigi meil on hetkel veel suurema osa summast alles, siis tundub, et sellest ei piisa. 

Emmanuel kirjutatakse haiglasse pühapäeval 6. oktoober ja esmaspäeva hommikul 7. oktoober on operatsioon.

Hoiame siis varbaid ja pöidlaid!

Kui millestki kirjutamata jätsin,aga tahate midagi küsida, siis minu email on eespaevannmari@gmail.com

Emmanuelist

Seda köike, mis kahe päeva jooksul Eldoreti Moi haiglas ja pärast seda Eldoreti erakliinikus juhtus lühidalt kokku vötta on väga raske. Üritan teha nii lühidalt, kui vöimalik, aga samas anda edasi seda, kuidas asjad siin riigis käivad. Pange joogamatt, viirukid ja küünlad valmis, et ennast rahustada, sest meie Kayaga näiteks tundsime neist väga puudust! 

Ärkasime reede hommikul kell 5, et kell 6 olla matatu peal ja söita koos Emmanueli ja tema isaga  Eldoreti haiglasse, et löpuks  see röntgen ära teha ilma milleta Kakamega haigla kirurg (kellega kohtusime esimesel korral, kui haiglas käisime ja kes suunas meid edasi röntgenit tegema) poissi nöus opereerima ei ole. Shianda erakliiniku arsti abiga oli meil uroloogist doktor Mugaloga kokkusaamine kokku lepitud. Pidime talle helistama, kui Eldoretis oleme. Nagu Keenias tavaline- üks suur ootamine köik! siis ilusa päeva alguseks ootasime Kayaga tund aega enne kui Emmanuel ja ta isa kohale jöudsid. Eldoreti nimelisse linna jöudsime umbes kell pool 12 ja söitsime kohe Moi haiglasse, kus röntgenit teha saab. Poiss oli seal samas haiglas juba kaks kord käinud ja röntgeni eest  olime teie annetatud rahaga 4500 KSH (keenia sillingut, mis on  umbes 45 eurot) juba eelmine kord ära maksnud. Seda lootuses..vöi noo, mis lootuses! teadmises, et nad naasevad haiglast röntgenpildiga ja me saame operatsiooni  aja kinni panna. Aga ei. Alustuseks ei olnud taaskord kedagi  röntgeni kabinetis. Helistasin dr. Mugalole, kes ütles, et tal on praegu operatsioon, et helistagu ma 5 tunni pärast.. mötlesin:“ HAA!Algus on meil edukas!“ Aga kuna tema peale me sellel hetkel loota ei saanud, siis üritasime ilma temata.

 Haiglas valitses hellalt öeldes kaos. Inimesed on siruli maas haigla ees ja sees, pörandad on porist mustad ja töötajate nägusid vaadates, näib, et nad ei ole juba ammu oma tööga rahul. Jooksime natukene köva häälega haiglas ringi ja saime kätte radioloogi, kes eelmine kord Emmanueli pildistama pidi. Tema esimene küsimus oli, et miks poiss kateteriseeritud ei ole?Et enne ei saa röntgenit teha, kui pöis on tühi, uriin tuleb pöiest välja lasta. Selge. Küsime, siis et kus kabinetis ja kes saab talle selle subkubitaalse kateetri paigalda (kateeter,mis läheb p6ide köhu pealt) ja pärast kahe tunnist viivitust jöuame protseduuride ukse taha, kus see aset peaks leidma. Kuna järjekord on meeletu, vötame poisil käes kinni ja trügime ennast tuppa.  Et me muzungud (valge inimene) oleme, aitab meid rohkem kui me arvatagi oskame.

Samal ajal kui poiss voodi peal lamab, üritan mina avada talle haiglas kaarti, ilma milleta midagi ei tehta ja Kaya maksta protseduuri arvet. Lühidalt juhtunust: Otsitakse sobiva suurusega kateetrit. Arst proovib Emmanueli kateteriseerida läbi vana armi!! Loomulikult see ei önnestu! Keegi teine arst ütleb, et pöis on tühi, sellepärast on raske. Mina:”AH; PÖIS ON TÜHI?! Alles  tahtis radioloog, et pöis olekski tühi, et ta saaks pildi teha!? Mida kuradit siin toimub.” Helistasime radioloogile ja palusime tal protseduuride kabinetti tulla. Ta ütles, et ta on löunal ja  et talle sobiks tunni aja pärast. Protseduuri teostav arst ütleb meile, et poiss tuleb haiglasse sisse kirjutada ja, et kateteriseerimine tuleb teostada narkoosi all, kuna see on oodatust raskem ja nöuab rohkem aega. Helistasin uuesti doktor Mugalole, et kas ta palun saaks tulla vöi, et kas meie saame tema juurde minna! Ta ütleb, et tulgu ma tema kabinetti, et ta on seal. Vötame poisi ja isa ja  jöuame pärast otsimist ja haigla töötajatelt küsimist doktori ukse taha. Sekretär ütleb, et ta just lahkus.

Mina ja Kaya koos:“ NEH!??? Kuidas see vöimalik on? Ma just kaks minutit tagasi rääkisin temaga?!“

Helistan uuesti arstile. „Tere jälle! Vabandust, kus te olete?“

Juba üsna vihase ja minu pommitamiskönedest väsinud häälega doktor: „Ma ju ütlesin, et oma kabinetis. Kus teie olete?“

Mina: „Ma olen teie kabineti ukse taga ja koputan just praegu teie ukse peale.. Ei, ma olen nüüd teie kabinetis, aga see on tühi….“

Doktor: „Kus linnas te olete?“

Mina: „Mis see on mingi nali? Eldoretis muidugi. Eldoreti haiglas, kus me kokku pidime saama.”

Doktor: “Mis nimelises haiglas? Mul on kaks kabinetti.”

Pööritan imestusega silmi ja vaatan sekretäri poole, et teada saada, kes siin mustkunstnik on vöi kuhu see varjatud kaamera peidetud on... Ei tegelikult küsin, mis nimelises haiglas ME siis oleme! Saan vastuseks, et Moi nimelises haiglas.

Mina: “Moi haiglas.”

Doktor: “ Mina olen Eldoreti haiglas. Mul on kaks kabinetti. Üks on Moi haiglas ja teine Eldoreti erakliinikus.”

Mina:” Oodake palun seal. Me tuleme kohe sinna. Kas need kaks haiglat on üksteisest kaugel?”

Doktor: “Ma ei lähe kuhugi, mul on väga palju tööd!”

Nüüdseks oli kell juba 3 ja meie olime sama hästi, kui mitte kuhugi jöudnud. Palusime poisil ja isal oodata, kuni meie röntgeni eest makstud raha tagasi küsime, et siis koos Eldoreti erakliinikusse minna. Vöitlesime nagu ema tiigrid, et see raha tagasi saada! (Esimese asjana alati vöetakse raha ja vöimalusel petetakse nii mis jaksab, aga tagasi maksmine käib läbi saja inimese ja miljoni paberi). Kaya maskeerus Saksamaa ajakirjanikuks ja mina tegin lihtsalt köikidest ja köigest kaameraga pilte. Vaevalt, et see lolli mängimine ja teiste vihaseks ajamine meid aitas (meid rahustas see küll!), aga raha me tagasi saime ja sellest haiglast me jalga lasksime, minul kaaslaseks kohutav peavalu.

Eldoreti erahaigla ja Moi riiklik haigla erinevad üksteisest palju. Väga palju. Kui ma kirjutaksin seda juttu siin olevikus, ütleksin, et nagu öö ja päev, aga ma kirjutan väikese hilinemisega, siis ma seda sönapaari parem ei kasuta. Haigla näeb välja juba haigla moodi, on meie esimesed mötted. Vau!Lift! Vau! Enne meid on ainult kaks patsienti, mitte 68 ja siis juba kohtumegi doktor Mugaloga. Meie kord. Siseneme ja selgitame nii rahulikult kui vöimalik Moi haiglas toimunut ja poisiga juhtunud, aga kuna emotsioonid on valla, siis Kaya löpetab minu lause ja mina alustan tema lauset. Mugalo ei suuda uskuda, et nad proovisid Moi haiglas läbi vana armi kateetrit paigladada ja samuti on ta pettunud Kakamega haigla kirurgis, kes meid röntgenit tegema suunas, kuigi poisil jookseb köhuhaavast uriin!

Doktor:“ Esimese asjana peame ta kateteriseerima ja see peab toimuma üldise narkoosi all. Siis vaatame edasi. Kui me kohe opereerime,  saate öhtul koju Shiandasse minna.“

Operatsioon löppes öhtul kell 6. Kuna poiss magas pärast operatsiooni ja oleks olnud ilmselge rumalus temaga praegu Shiandasse söitma hakata, otsustasime, et Emmanuel ja ta isa jäävad haiglasse ja tulevad homme hommikul koju. Meie Kayaga proovime viimase bussi peale jöuda. Jooksime, mis me jooksime, aga kell 8 öhtul enam ükski buss meid kodu poole ei vii. Otsisime köige odavama hotelli, kus öö ära magada , et siis hommikul matatu peale minna.

Kella 5-6 ajal hommikul saame köne Estherilt (organisatsiooni direktor, kus me vabatahtlikud oleme ja kes on ka meie tölk, kuna Emmanueli isa ega ema inglise keelt ei oska ja meie swahiili keelt ka kahjuks ei räägi), et Emmanueli isa helistas talle ja et poisiga on pahasti. Me siis küsime, et mis tähendab, et pahasti? Mis juhtus? Esther helistab Emmanueli isale tagasi ja küsib üle. Tuleb välja, et poiss kaebab valu ja ei ole öö otsa maganud. Lähme haiglasse aru pärima, et mille eest nad 3500 keenia sillingut (ligikaudu 35 eurot) ööpäevas küsivad, kui poiss ei ole öösel maganud ega valuvaigistitki saanud. Saame vastuseks, et see ei kuulu hinna sisse, et me oleksime ise pidanud arsti poolt välja kirjutatud valuvaigistid ja antibiootikumid ostma.

„MIKS KEEGI SEDA MEILE VAREM EI ÖELNUD?“

Lähme poisi juurde. Kateetrist jookseb uriin kogumiskotti, aga samuti on haavaplaaster ja haava ümbrus uriinist läbimärg. Ühtegi arsti kirurgia osakonnas hommikul kell 8 ei ole. Ega ka kell 10. Nöuame näha kedagi, kes oskaks öelda, mis toimub ja tahame saada arvet. Keegi valvearst teisest osakonnast pidi tulema meid vaatama, aga selgus, et see arst oli unustanud, et tal täna tööpäev on ja nii pidime ootama kedagi kolmandat arsti, kes kodust  kohe liikuma hakkas. Selgituseks ütlen siis veel kord, et Keenias tähendab kodust kohe liikuma hakkamine minimaalselt ühte tundi!

Helistasin doktor Mugalole, kuigi ta ütles eelmine päev, et täna teda tööl ei ole. Ta naine löpetab kooli ja neil on tähistamine. Enne doktor Mugalot jöudis OH IMET! kohale arst teisest osakonnast ja tema hinnang oli, et tuleb teha paar lisa ömblust. Küsisime, et kas ta saaks seda kohe teha ja ta ütles, et läheb paneb vajalikud asjad valmis. Tema lahkudes jöudis kohale ülikonnas Mugalo. Ta vaatas haava üle ja ütles, et see on normaalne, et haav immitseb, et see vötab aega, kui haav kinni kasvab.. Tuleb lihtsalt korralikult haava siduda, et see läbi ei laseks..  Palusime ödedelt vajalikud vahendid ja sidusime ise haava, eemaldasime kanüüli, ostsime vajalikud ravimid, maksime arve ja lahkusime. 

Doktor Mugaloga vötame ühendust järgmine nädal, et kokku leppida röntgeni aeg ja pärast seda loodetavasti operatsiooni aeg. Muidugi oleks hea olnud, kui oleksime saanud röntgeni ka ära teha, aga arsti sönul peab haav peab enne röntgeni paranema. Kuna ta on siiamaani ainuke arst, keda kohanud oleme ja kelle suhtes me vähegi usaldust tunneme, siis tegutseme tema sönade järgi.

Öpetasime Emmanueli isale, kuidas haava eest hoolitseda ja seda siduda.

Ja ma tean, et lubasin lühidalt teha, aga see ongi lühidalt.

Hommikul matatus teel haiglasse.

Pärast operatsiooni Eldoreti erakliinikus. Kaya äratab Emmanueli.

Ravimite arve.

Operatsiooni arve. Koos ravimite, busspiletite ja toidurahaga kulus meil umbes 380 eurot.

WEFOCO kontoris. Näitame isale, kuidas haava siduda.

Emmanuelist

Kirjutan ausalt, kuidas asjad praegu on. Ikka veel ei ole see kuradi röntgen tehtud!  Poiss on juba kaks korda Eldoreti haiglas käinud, et röntgenit teha ja ikka ilma pildita tagasi pidanud söitma.(Esimene kord oli siis, kui röntgeni vend puhkusel oli) Viimane kord öeldi talle, et pöis on liiga täis ja röntgen ei anna head tulemust. Et tuleb pöis kateteriseerida ja uriin välja lasta ja siis pilt teha. Kuna sellel päeval ei olnud haiglas inimest, kes seda teha oleks osanud! siis söitis poiss koos issiga tagasi Shiandasse ja lepiti kokku uus röntgeni aeg, esmaspäevaks.  

Kuna meie oleme ootamisest ja mitte millegi juhtumisest väsinud, siis lähme homme hommikul koos Emmanueli, tema isa ja Kayaga Eldoreti haiglasse ja ennem sealt ära ei tule, kui saame röntgeni ja operatsiooni aja.

 Tänase seisuga:

Istusime organisatsiooni kontoris ja pidasime Emmanueli osas aru. Saime Emmanueli isa käest teada, et pärast traktori önnetust  kateteriseeris teda Shianda erakliiniku arst ja juhtumisi on see arst täna tööl.

Läksime sinna, et paluda arstil uuesti poiss kateteriseerida ja ehk oskab ta meid edasise osas aidata, äkki m6ne tuttava arsti juurde suunata. Ta helistas Eldoreti haiglasse oma uroloogist kolleegile ja sai meile aja homme hommikuks. Tema ise pidi täna kateteriseerima Emmanueli, et  poisi pöis homseks tuhi oleks, aga kui Emmanuel kella nelja ajal haiglasse jöudis ei olnud arsti enam seal. Kuigi ta utles meile, et töötab kella kuueni! USKUMATU! Ja nuud ei vöta ta enam telefonigi vastu. Kurb.

Igajuhul on nuud on asjad nii, et Emmanueli ei kateteriseeritud ja meie peame homme mägesid hakkama liigutama seal Eldoreti haiglas..

Annan teile uuesti teada, kui midagi selgunud on. Ja aitäh teile veelkord, kes meiega kaasa m6tlevad ja aitavad! 

ocean11

Tagasi rahulikus, aga ikkagi armsaks saanud kodus Shiandas! Meie üliäge puhkus sai läbi ja nüüd saame oma projektiga jätkata. Tavaliselt söidab matatu Nairobist Shiandasse 6-7 tundi, aga meie suutsime kohale jöuda 13 tunniga! Et siis kuidas? No kindlasti suurt rolli mängib siin see, et ma arvan, et söitsime Keenia köige halvemas korras matatuga. Esimesed  kolm ja pool tundi vihmases Nairobis ummikus olles, kus ühe tunni jooksul liikusime 25 meetrit  edasi ja samal ajal sadas katuse aukudest umbes sama palju meetreid vihma sisse ja edasi..ma ausalt ei oska öelda!  Tundus, et bussijuht kasutas mingit head shortcuti, mis tuleb välja, et ikkagi ei olnud nii hea. Mitmel korral küsis bussijuht tema körval istuvalt reisijalt teed, siis poole tee peal pööras otsa ümber ja söitis juba söidetud teed mööda tagasi, et  siis HAHAA otsustas uuesti otsa ümber keerata ja ikkagi seda sama teed proovida! Mulle meeldis ka väiksena snake`i Nokia 3310ga mängida, aga täna jätan ma küll (b)ussiks olemise vahele. Kuskil 3 ajal andis buss märku, et diisel hakkab otsa saama, aga kuna ükski bensiinijaam lahti ei olnud, siis turtsusime tee peal edasi. Kui me löpuks Kakamegasse jöudsime keeldus juht meid siit koju söidutamast. Meie keeldusime bussist väljumast. Mida ta öige mötleb?!Et kaks auklikust teest läbi klopsitud tüdrukut hakkavad kell 5 hommikul jala Shiandasse jalutama? Meie körval seisis veel paar matatut, millest üks lubas meile taksot mängida (ei aitäh! 8000 kohalikku me ei maksa, kui muidu maksab see sama söit 70) Vaidlesime, mis me vaidlesime, aga kuna unemati oli ennast juba korduvalt ilmutanud, väljusime bussist ja meie önneks oli ühe matatu juht meid minu viimase 60 sillingu ja Kaya jogurti eest koju viima. Asante sana! 

Puhkusest paari sönaga. „Hello my dear! I lost my money and the ticket. Weather is bad and the sea is cold!!! TAKE IT EASY!” See oli nali! See on tegelikult tekst mu trikoo pealt.

 Keenia on imeline! Ookeani ääres on natukene liiga ilus, et olla tösi  Söime köike, mida kalamehed hommikul merest püüavad ja linnukene kasti, jöime kookospähklist kokteile. Helehelesinine vesi, kalameeste puust paadid vees  vaikselt loksumas, löputu valge liiv, kus on hea niisama lesida vöi vörkpalli mängida ja palmipuud- rand. Ööbisime uskumatutes kohtades koos teiste toredate noortega, kellega öhuti koos  tantsukingi kulutasime ja kui jalad enam ei jaksanud, siis  filosofeerisime elu üle ja muljetasime niisama. Tutvusime ühes hostelis kahe Londonist pärit poisiga, kes reisivad oma autoga mööda Aafrikat ringi ja kuna nende plaanid ja meie plaanid viisid edasi samasse kohta, pakkusid nad meile küüti. Töenline luksus oli autoga reisida! Shiandas olles söidame matatu vöi mootorrattaga, kui me just ei könni. Olime ühest hostelist juba kolmandat päeva lahkumas, et  veel kuskile mujale edasi reisida, aga selle koha meeleolu ja inimesed völusid meid ja me jäime veel üheks päevaks. See oli hea mote, sest rohkem löuna poole me Diani Beach`ist ei läinudki ja kuna oh imet! see rannapuhkus hakkas ennast ammendama ja varsti pidime tagasi Shiandasse minema, otsustasime koos poistega vähe safarit teha  Amboseli rahvuspargis. Ma olin väga skeptiline safari suhtes, aga see oli rohkem kui äge! Kuna meil oli oma auto ja tore seltskond saime ise otsustada kuhu söidame ja teised rikkamad ja veel rikkamad turistid oma kilomeetriste objektiividega isegi ei häirinud mind. Amboseli park ei ole nii kallis, kui Keenia tuntuma ja külastatum Masai Mara ja kuna see on suhteliselt väike, siis ühest päevast täitsa piisab. Ma ei tea, mida teie mötlete, aga mina mötlesin küll, et kui ma juba seal rahvuspargis olen, siis küll ma köiki neid loomi ka näen, aga tegelikult ei ole see nii lihtne. See ei ole päris nii nagu loomaaias. Paljud teevad mitmepäevaseid safari reise ja ei näegi näiteks lövi. aga meie olime vist rohkem kui önnega koos, sest me nägime lövi emmet ja lövi issit. Poisid olid käinud päris mitmes rahvuspargis teistes Aafrika riikides ja ütlesid, et see on esimene kord neil lövi näha. Veel nägime palju palju elevante, veel rohkem sebrasid(minu lemmikud), hüääne, gazelle, jöehobusid, kaelkirjakuid(teised minu lemmikud, sest neil on liiga vinge kehamaaling). 

 Kohalik narkots miraa, mida proovisime n2rida. Aga kuna see on v2ga paha maitsega ja see terve punt tuleb 2ra suua, et miskit toimuma hakkaks, siis loobusime.

 Tere hommikust!

 ALI BABA paat viis meid hommikul snorgeldama:)

 Ei n2e beach boy moodi v2lja?!Arva uuesti! Ja muub Bob Marley ka kui tahad.

 Kalamehed.

 Rannapiigad.

 Diani beach

 Amboselli rahvuspark

Ja paari sönaga  projektist:

Järgmiseks kohtume naistegruppidega uuesti ja tutvume nende projekti vöi projektidega lähemalt. Nüüdseks on meile teada, mis grupid vajavad infotundi HIV/AIDSi ja köike seda puudutava teemal. Hetkel koostame koos organisatsiooni direktori Estheri abiga(sest tema teab kohalike puu- ja juurviljade nimesid,mida siin enim kasvatatakse ja süüakse)mitmekesise toitumise tabelit. Plaanime koostada tabeli, kuhu paneme siin köige enim söödavat juurviljade pildi, mis aineid see vili sisaldab/annab ja kui palju seda nädalas sööma peaks. Tundub vöib-olla naljakas, et nad ei tea, mida üks vöi teine toiduaine neile annab, aga väga paljud naised, kes on hiv positiivsed on meilt küsinud, et kuidas mitmekesisemalt toituda ja mida see üldse tähendab. Arst on neile öelnud, et nad vajavad mitmekesist  ja vitamiini rohket dieeti, aga sellega on ka informatsiooni jagamine piirdunud. Töenäoliselt arsti ajanappuse töttu  vöi sellepärast, et arst eeldab, et haiged teavad, mida on kasulik süüa ja mida mitte. Aga ei tea. Näide: Pere kasvatab enda ära elatamiseks kanu . Selle asemel, et munad ise ära süüa vöi nendest mingisugune söök valmistada, müüb naine turul munad maha ja ostab körval leti ääres äritseva turumuti käest mandazi- ölis küpsetatud saia ja söödab oma lastele. Samuti ei tule pere selle pealegi, et vahetada näiteks oma 5 muna naabri banaanide vöi avokaadode vastu, et saada neist muid kasulikke aineid, mida muna vöi sai ei sisalda.