Pokoti höim Great Rift Valley`s

Vara hommikul oleme juba esimese matatu peal ja söidame Ngingangi poole, et külastada ühte seal elavat Harrisoni nimelist poissi ja tema pere. Kohale jöudmine osutub raskemaks, kui me ette kujutasime. Vahepeal oleme 5 korda matatud vahetanud, söit on kestnud juba 9tundi, mu pepu on juba lamatistes ja tahaks kohal olla! Jöuame Marigat linna, kust Harrisoni söber meid peale peaks korjama. Ta on meil bussi vastas ja ütleb, et läheb toob oma mootorratta, et saaksime minema hakata. Läheb juba pimedaks ja müüjad turul kiirustavad asju kokku pakkima, torm on tulemas. Möödunud on juba päris palju aega, aga sober on ikka söidukit toomas...  Meie Kayaga mötleme, et kohale jöudmine on umbes  10 km kaugusel (Meie keenialasest kaaslane Amina ei öelnud ka sönagi) ja hakkasime juba vaikselt köndima, et küll see vend meid tee pealt peale vötab. Aga üsna ruttu pidime vihma eest varju otsima, väljas on nüüdseks juba kottpimeja tee peal ilmuvad nagu metsast meile kaaslasteks mingid tüübid. Ja vahepeal same teada, et sithtkoht on 60km kaugusel. Hirm hakkab. Miks see mees juba ei tule?!

Jasiis ta helistab kahekümnendat korda ja ütleb, et me tuleksime bensiinijaama ja hakkame siit minema. Noh, könnime siis tuldud tee tagasi. Minul on käes kilekott suure kapsapea ja 2kg ugali jahu kotiga (perele kingituseks), mida ma ise mötlen, et kasutan, et kellelegi kottidesse virutada, kui seda vaja peaks minema..

Mootorrattas osutub hoopis selliseks söidukiks:D 

 

Kes oleks osanud arvata, et kohaliku höimu juurde jöudmiseks digimuutun daft punk´iks! Kuna tahame köik kolm tüdrukut koos olla, ronime auto kasti asjade otsa.

Ja asju seal on! 3 mootorratast, toolid, kastid, ämbrid jne. Auto on rahvast täis, kasti tulevad veel kolm meest, kes söidavad ka selles suunas. Poisina reisida ei ole vist mingi probleem, aga paratamatult olles tüdruk käivad peast läbi igasugused halvad ja veel halvemad stsenaariumid,  kuidas meid köiki järjest ja siis korraga ära vägistatakse. Aga kuna mu ema kindlasti loeb seda, siis ütlen kohe, et midagi ei juhtunud! Kui midagi all ei lähe muidugi arvesse, et poole tee peal läks auto katki ja enam ei käivitunud. Hahaa, nearu koht. Hüppasime kastist välja ja hakkasime autot lükkama, et jöuda köige lähemal asuvasse külla, kus elab elektrik, kes pidi asja parandada oskama. Ja tundide möödudes saigi jälle pill hääled sisse  ja söit vöis jätkuda. Väsinuna aga önnelikult jöudsime öösel kohale ja uinusime nagu beebid.

Hommikust!

 Meil oli töeline jalutuspäev! Köndisime mööda küla ringi ja külastasime erinevaid peresid. Jöudsime paar päeva liiga vara, sest kuulsin Harrisoni käest, et möne päeva pärast on külas suur pidustus. Üks kuuest rituaalist, mis on seotud tüdrukute ümberlöikamisega. Jah, nad ikka teevad seda. Isegi kui see on keelatud. Harrison ütles, et alles kaks nädalat tagasi suri üks tüdruk, sest tal oli nii suur verejooks, aga pere ei tahtnud teda haiglasse viia, kuna siis nad saavad karistada.

Kui j6uan kuskile linna, kus kiirem internet, siis laen rohkem pilte sellest reisist!
Seniks musid!