Friday, August 16, 2013


Käisime vahepeal Kayaga Kakamega (mega kaka!)metsas matkal. Ööbisime sellises toredas kohas, öhtusteks külalisteks olid ahvid ja nahkhiired. Üksinda sinna minna ei soovita, giid vöib päästa elusid! Sest mina näiteks oleks äärepealt rohelise mamba peale astunud..Muidu on ilus värvilisi liblikaid ja linde näha, aga pärast seda, mötlesin ainult selle peale, kuidas metast eluga pääseda ja ühtegi mürgist madu enam kohata.













Aga elu Shiandas veereb rahulikult edasi. Olen  siin olnud peaaegu kaks nädalat, aga tunne on küll selline nagu oleksin siin elanud kuid. Vöib-olla on see kuum aafrika "talv", mis mind väsitab ja meie jaoks 30-35 kraadi sooja tähendab, vöib-olla hoopis see, et olen kohanenud siinse elustiiliga ja üks päev vöibki tunduda nädala pikkune. Iga hommik (välja arvatud pühapäev, sest siis lähevad köik kirikusse. Aga see kirik pole mingi igav koht! Kui ma siin elaksin, siis oleksin ka arvatavast iga pühapäev kohal, sest see on töeliselt fun! Koor laulab, inimesed plaksutavad, preester peab könet- mitte sellist monotoonset ja igavat nagu näiteks Eestis vaid kaasahaaravat ja lihtsasti jälgitavat, kusjuures preester ise kandideerib samalajal maailma naljakama mehe tiitlile) kohtume uue naistegrupiga ja iga öhtu pöletame küünlaid ja viirukeid ja ootame, et elekter tagasi tuleks. Väljas kallab vihma, taevas on välgust valge ja müristab mehe moodi. Kuna lugeda on suhteliselt pime, siis teeme köhulihaseid ja joogat ja vahepeal ,kui seda ei viitsi, siis lähme joome ühe ölu kohalikus baaris.

Ja siis kui tuleb öö, magan mina rahulikku und oma toas sääsevörgu all KUNI…kuulen, et keegi on köögis. Mötlen, et äkki läks Kayal öösel kell kolm (mine hullu tea!) köht tühjaks. Ja kohe teine möte on, et kuidas ta seal niimoodi pimedas sööb, miks tuli ei pöle?

 „Kaya?“
„Kaya?“
„KAAAA-YAAAA!“

Enne kui Kaya jöuab  vastata „Jaaa“  oma toast teki alt, olen mina juba oma padja, magamiskoti ja tuduloomaga tema voodis. Me lähme kas koos kööki vaatama vöi ei lähe üldse!
Ühtegi mustanahalist me enda köögist riisi kröbistamas ei leidnud, küll aga leidsime  röveda paksu roti. Algas tagaajamine vaheldudes meie poolsete kiljumistega ja hüppamistega üle  hirmunud roti. Roti ma löpuks ämbrisse sain ja toast välja viskasin, aga ööseks ma oma tuppa maga minna ei julgenud (ma kardan täiega pimedust). Ja tuli hommik ja me ärkasime. Lähen mina oma tuppa ja, mis ma näen..see vöi keegi teine kurradi rott on minu voodisse ja igale poole mujale kakanud, isegi mu meigikotis oli roti kaka. Mis seal ikka, rääkisime maja omanikuga, kes elab önneks kohe meie körval ja on väga tore ja saime rotimürki.Aga siiamaani pole ükski rott vöi teine näriline meile tuppa ära surnud. Tuleb  önnelik olla, et me vähemalt madusid ja  ämblike  püüdma ei pea! Viimased muide pikutavad rahulikult lae nurkades.

Ja viimase asjana, kui ma siin juba loomadest rääkima hakkasin, tahtsin öelda, et me ostsime endale kana, kellele panime nimeks White Cap. Ta elab meie majaomaniku kanalas koos teiste kanade ja kukkedega. Nüüd ootame mune.
  
Olen inimeste pildistamisega siin nii hoogu sattunud, aga tegelikult tahaksin teiega jagada ka seda imelist loodust ja neid külasid, kus käinud olen.







Musidkallid!