Laupäevane dzungli orgia!

Tahtsime kohalikku ööelu näha ja otsustasime koos organisatsiooni direktori Estheri ja Kayaga laupäeval Mumiasse-linn, mis on Shianda külale köige lähemal, välja minna. Estheri söber lubas meid autoga söidutada, sest öösel matatud ei söida ja mootorrattaga on liiga ohtlik.Matatud on kohalikud väikebussid, kuhu pressitakse nii palju inimesi, et bussiseinad on juba välja veninud. Ja kui bussi sisse enam ei mahu, siis kolm vöi neli julgemat ja pohhui suhtumisega venda mahuvad veel bussi taha, kus avaneb neil suurepärane vöimalus katusel olevast pidemest kinni hoida vöi surnuna teele langeda, sest bussijuht kimab nagu hull, buss on kokkuvarisemise äärel ja teedeks neid teid küll nimetada ei saa. Aga bussi sees on turvaline, sest inimesed on üksteisele turvapatjade eest, kui buss peaks önnetuse tegema.Igaljuhul kutsusime Estheri koos autojuhiga enda juurde, et üks jook teha ja söiduraha osas kokku leppida. Viimase üle viskasime veel nalja, et hahaa istume30 minutiks maha ja hakkame arutama, palju me siis autojuhile nöus oleme andma…AGA SEE OLIGI NII JA ISEGI VEEL KAUEM! Autojuht arvas, et 5000 keenia sillingut (50 eurot) oleks hea soodne söbrahind meid 8km kaugusele Mumiasse ja tagasi söidutada ja mina oleksin selle pakkumise peale endale äärepeal joogi peale ajanud! Korraks mötlesin, et äkki nad on Estheriga varem hinnas kokku leppinud ja tahavad nüüd meid nii natukene röövida, aga siis sain aru, et Esther on isegi rohkem üllatunud kui mina. Umbes tunni aja jooksul üritasime autojuhile selgeks teha, et mitte kuskil riigis ei maksta sellist summat ühe taksosöidu eest ja et me ei ole liikuvad dollarid. Mina arvutasin bensiini pluss tema isikliku aja kulu, Kaya rääkis sellest, kuidas ta vihkab, et valgeid igal pool tillist tahetakse tömmata ja Esther ei saanud sönagi suust. Ahjaa, unustasin mainida, et isegi meie majaomanik Jacob oli kohal, et me ikka söbralikult hinnas kokku saaksime lepitud. Autojuht pidi juba peaaegu kaapsuga hoovist minema söitma, aga jäi löpuks meie voodoo ime läbi nöusse meid  1500 sillingu eest ikkagi söidutama. Mis siis ikka, Juhei, läksime!

Jöudsime klubi ette. Autost väljumine tundus vöimatu, sest koheselt ümbritses meid liimi nuusutavate laste parv, kellest selgemad suutsid öelda, et neil on köht tühi. Klubis on lava,kus tantsivad  üli erootiliste liigutustega kostüümides naised ja mehed,rahvas istub toolidel laua taga ja vaatab. Ma jöudsin ainult uksest siseneda, kui juba tuli tarzan lavalt ja tiris mu lavale..haa, see meenutas mulle ühte mu öe Mariani fotot, kus ta vist on 15 aastane ja klubi laval koos strippar marko ja tema viie söbraga! Igaljuhul tegin ma niksu ja lahkusin lavalt.

 Kui show läbi saab, siis kargavad köik  lavale ja hakkavad hööritama nii mis jaksavad! Ventilaatorit vöid unes näha ja tantsupörand juba ujub higist. Tantsides tunned ennast nagu valge liha, keda köik igalpoolt katsuda tahavad, aga ise ma tahtsime peole tulla, nii et teeme aga aeroobikat edasi ja koos Estheri ja Kayaga oli meil tegelikult super löbus! Lihtsalt tuli natukene tuuliku moodi tantsida, et kärbseid eemale peletada. Kui  pidu ennast meie jaoks  ammendas, mida ta tegi suhteliselt ruttu, hakkasime kodu poole söitma.  Tee on kottpime, autol tuled ei pöle, aga Celine Dion  „I am alive“ lugu on makist pöhjas. Jöuan möelda, et  inimesed jalutavad ohtlikult lähedal autodele,kui näen meie ees autoteel lamamas meest ja tema juures seismas teist. Önnetus?! „Heii, autojuht!pea kinni!“ Aga autojuht vajutab ainult gaasi ja keerab rooli, et neist mitte üle söita, ise seletades, et kui sa sellises pimeduses kuskil tee peal seisma jääd ja kedagi abistama lähed, siis oled surnud. Et see on töenäoliselt löks, kuidas autosi röövida.

Pühapäeval leidsime supermarketi, kus söime pizzat ja ostsime igast manti,mida mujal ei müüda. Me olime nagu lapsed kommipoes! Ja peale seda leidsime linnast spordikeskuse, kus käisime jöusaalis trennis ja saime sooja tussi all pesta! Parim pühapäev üldse!

Käisime vahepeal Kayaga Kakamega (mega kaka!)metsas matkal. Ööbisime sellises toredas kohas, öhtusteks külalisteks olid ahvid ja nahkhiired. Üksinda sinna minna ei soovita, giid vöib päästa elusid! Sest mina näiteks oleks äärepealt rohelise mamba peale astunud..Muidu on ilus värvilisi liblikaid ja linde näha, aga pärast seda, mötlesin ainult selle peale, kuidas metast eluga pääseda ja ühtegi mürgist madu enam kohata.

Aga elu Shiandas veereb rahulikult edasi. Olen  siin olnud peaaegu kaks nädalat, aga tunne on küll selline nagu oleksin siin elanud kuid. Vöib-olla on see kuum aafrika "talv", mis mind väsitab ja meie jaoks 30-35 kraadi sooja tähendab, vöib-olla hoopis see, et olen kohanenud siinse elustiiliga ja üks päev vöibki tunduda nädala pikkune. Iga hommik (välja arvatud pühapäev, sest siis lähevad köik kirikusse. Aga see kirik pole mingi igav koht! Kui ma siin elaksin, siis oleksin ka arvatavast iga pühapäev kohal, sest see on töeliselt fun! Koor laulab, inimesed plaksutavad, preester peab könet- mitte sellist monotoonset ja igavat nagu näiteks Eestis vaid kaasahaaravat ja lihtsasti jälgitavat, kusjuures preester ise kandideerib samalajal maailma naljakama mehe tiitlile) kohtume uue naistegrupiga ja iga öhtu pöletame küünlaid ja viirukeid ja ootame, et elekter tagasi tuleks. Väljas kallab vihma, taevas on välgust valge ja müristab mehe moodi. Kuna lugeda on suhteliselt pime, siis teeme köhulihaseid ja joogat ja vahepeal ,kui seda ei viitsi, siis lähme joome ühe ölu kohalikus baaris.

Ja siis kui tuleb öö, magan mina rahulikku und oma toas sääsevörgu all KUNI…kuulen, et keegi on köögis. Mötlen, et äkki läks Kayal öösel kell kolm (mine hullu tea!) köht tühjaks. Ja kohe teine möte on, et kuidas ta seal niimoodi pimedas sööb, miks tuli ei pöle?

 „Kaya?“

„Kaya?“

„KAAAA-YAAAA!“

Enne kui Kaya jöuab  vastata „Jaaa“  oma toast teki alt, olen mina juba oma padja, magamiskoti ja tuduloomaga tema voodis. Me lähme kas koos kööki vaatama vöi ei lähe üldse!

Ühtegi mustanahalist me enda köögist riisi kröbistamas ei leidnud, küll aga leidsime  röveda paksu roti. Algas tagaajamine vaheldudes meie poolsete kiljumistega ja hüppamistega üle  hirmunud roti. Roti ma löpuks ämbrisse sain ja toast välja viskasin, aga ööseks ma oma tuppa maga minna ei julgenud (ma kardan täiega pimedust). Ja tuli hommik ja me ärkasime. Lähen mina oma tuppa ja, mis ma näen..see vöi keegi teine kurradi rott on minu voodisse ja igale poole mujale kakanud, isegi mu meigikotis oli roti kaka. Mis seal ikka, rääkisime maja omanikuga, kes elab önneks kohe meie körval ja on väga tore ja saime rotimürki.Aga siiamaani pole ükski rott vöi teine näriline meile tuppa ära surnud. Tuleb  önnelik olla, et me vähemalt madusid ja  ämblike  püüdma ei pea! Viimased muide pikutavad rahulikult lae nurkades.

Ja viimase asjana, kui ma siin juba loomadest rääkima hakkasin, tahtsin öelda, et me ostsime endale kana, kellele panime nimeks White Cap. Ta elab meie majaomaniku kanalas koos teiste kanade ja kukkedega. Nüüd ootame mune.

  

Olen inimeste pildistamisega siin nii hoogu sattunud, aga tegelikult tahaksin teiega jagada ka seda imelist loodust ja neid külasid, kus käinud olen.

Musidkallid!

Praeguseks oleme käinud kolmes erinevas külas külastamas naistegruppe, kes köik vöitlevad erineval moel HIV/AIDSi vastu. Hetkel me lihtsalt tutvume nende ja nende probleemidega, aga varsti loodame miskit ka korda saata. Näiteks tahame korraldada testimispäevi sellistes külades, kes asuvad liiga kaugel linnast ja samuti plaanime koolides külastust. Eks näis, kuidas see meil  önnestub. Aga gruppidest- Möned neist kasvatavad juurvilju vöi peavad loomi, et neid vöi nende produkte siis müüa ja sellega söögi ja transpordi raha haiglasse teenida.Teised grupid pakuvad väikelaene ja teenivad raha intressidest. Kui pangast laenu vötmisel on intressid suured, siis need grupid pakuvad laenu väiksema intressiga. Näiteks kui laenad neilt 1000 sillingut( umbes 10 eurot), siis pead hiljem tagasi maksma 1100 sillingut, millest 100 on nende kasum.

Vot niimoodi käib business. .

 

Ravimid on hiv positiivsetele ja AIDSi diagnoosiga haigetele tasuta, aga probleemiks on, et inimestel ei ole raha, et söita haiglasse ravimite järgi.  

Kolmas küla, kus elab väga palju lastest orbe, kes osad on hiv positiivsed, osad AIDSi haiged. Ja üks just sundinud ühekuune poiss ei saanudki valida, ta juba ongi positiivne. Aga nad on super armsad!

Naistegrupp, kus saime osad naised n6usse tulema testimispäevale, mille üritame neile varsti korraldada.

Ja kingituseks saime banaane ja avokaadosid.  Asante sana tugevad Keenia naised! Ma hakkan ka harjutama. Alustan näiteks ühest banaanist.

Inimesed on siin söbralikud ja röömsad, lapsed karjuvad How are you?How are you? ja tahavad sind katsuda ja suured tervitavad omamoodi käepigistusega. Ilm Shiandas on siiamaani olnud troopiline, vahelduses päikese ja vihmaga. Elekter ja vesi tuleb ja läheb, kuidas ise tahab. WC (auk pörandal) muutus Nairobist lääne poole liikudes aina väiksemaks, aga ka see ei häiri, harjutabki täpsust. Kultuurišokki mul ei ole, aga lihtsalt väga huvitav, hea ja mönus on olla!

Kohale jöudmist tuli kuidagi ka tähistada ja nii me (mina, minu projekti partner Kaya ja meie ühine vabatahtlikust söber Ondrej) tegimegi Nairobi lähedal asuva slummi baaris kohalikega Piened Paugud!  Sellist baari sa kaardilt ei leia, aga Keenias olles vöid neisse mitu korda ära eksida küll!

Sorri, et kirjutan nagu saarlane. Ja muide..kui sulle meeldib internettida, siis siin on see voimatu.

Head isu!

 Minu tuba

Meie esimene toopaev naistegrupiga. Kingituseks saime terve banaanipuu taie banaane, suhkruroogu, magusaid kartuleid.Asante!

 Lapsi on siin palju. Ma motlen tosiselt palju! 5 last uhes peres on vahe, peab ikka kahe kohaline arv olema, siis oled viljakas ja hea naine.

Nairobi slummi restoran

 Ohtuti joome Kayaga kodus ginni ja ootame, et elekter tagasi tuleks, et suua teha.

Kingitus Nairobi s6bralt. Me panime talle nimeks Stoney (Keenia ingeri limonaadi j2rgi)

Hellõu!

Noniii..ongi aeg käes. Kott on mul enda arust väga vajalikke ja tõenäoliselt täiesti mõttetuid asju täis, aga mulle need kaamlid täitsa meeldivad;)
Kondoome on mul kaasas nii umbes täpselt 244 tükki. Miks? Sest mõtlesin, et võtan projekti jaoks need endaga kaasa. Siin kohal tahangi öelda suur aitäh durex kondoomide maaletoojale Forans, kes oli lahkesti nõus mulle 100 kondoomi andma ja teine aitäh erootikapood Veenusele, kes mu kirjale vastas ja mulle 144 kondoomi kinkis. Ja kolmas aitäh Tartu Ülikooli Kliinikumi kõige toredamale üldintensiivravi osakonnale, kes mulle kindad,žguti ja käte desinfitseerija kotti pakkisid. Kraapsu ka!

Tervist!

Minu nimi on Annmari  Eespäev ja see siin on minu blogi, kuhu hakkan postitama oma tegemistest ja kõigest, mida oluliseks pean vabatahtlikuna Keenias. Aafrika poole panen teele 2. august ja tagasi Eestisse jõuan aastavahetuseks.

Koostöös Eesti Arengukoostöö Ümarlaua (AKÜ) ja GLEN projektiga sõidan kolmeks kuuks vabatahtlikuna tööle Keeniasse Shianda külla. Minu projekti (nagu kõiki GLEN Eesti programmi projekte) rahastab Eesti Välisministeerium. Keenias hakkan tegelema HIV/AIDSi ennetustööga. Täpsemalt on projekti nimi- Kenya: Fighting the HIV/AIDS stigma through sensitization.

Võib-olla sissejuhatuseks veel neile, kes mind ei tunne.. Olen 23-aastane ja hariduselt õde. Töötanud olen Tartu Ülikooli Kliinikumi lasteintensiivravi  ja üldintensiivravi osakonnas.Lisaks töötan juba mitmendat aastat Soomes. Panen oma armastatud tegemised Eestis ja Soomes mõneks ajaks pausi peale, et näha maailma vahelduseks teistmoodi.

See suur, et...See on mul esimene kord nö avalikku päevikut pidada ja mingi eriline kirjamees ma ka ei ole, aga üritan parimat! Kõik teie soovitused, kirjavead, küsimused, kommentaarid on oodatud -eespaevannmari@gmail.com